Avastasin kahe pulmatordi tegemise vahepeal, et suhkrulillede tegemisel võib kiireks minna. Olen neid küll veidi ette teinud, et oleks hea vajadusel võtta, aga ju olen seda ka teinud ja sealjuures arvestused tegemata jätnud 🙂

Igatahes üksinda õppeklassis istumise asemel “viskasin” netti üles teate, et kas keegi soovib tulla suhkruroosi tegemist õppima. Win-win stiuation nö ja minu soov oli saada lõpptootena 10 roosi, teine pool siis koolituse ja 1 roosi endale ka, minu materjalist.

Üllatavalt palju tagasisidet sain kiiresti ja tegin kiiresti ka otsuse, et võtan hoopis 2 õpilast, et neil oleks omavahel huvitavam, kuna tegelikult ei oleks saanud kõik see aeg olla juures ja seltsiks.

Nii astusidki 04.juulil kaks häbelikku (või ka mitte nii väga häbelikku :)) tüdrukut hommikul uksest sisse- Pärja Bärg ja Helena-Laura Lensment. Tüdrukud said kõik vajaliku suhkrulillede tegemiseks, sh õpetused alates lilletraadist jm materjali valikust.

Mulle andis see väga hea kogemuse. Just selliselt, et kuidas sarnast teemat üles ehitada, kuidas järgida, millele tähelepanu pöörata, tegu oli ikkagi “roosivabrikuga“, mille kestel toimus tootmine 🙂 Tootmise mõte iseenesest õppeprotsessis on väga hea, teadmised kinnistusid, iga järgneva lillega kasvasid kogemused ja ka kindlus katsetada uut viisi või tehnikat. Minu õpetamine on tavaliselt sellist laadi, kus ma ei anna ette valemeid, mida pingsalt jälgima peab, vaid pigem soovin julgust süstida katsetamisel ja selle “oma” leidmisel.

“Kursuse” lõppedes väljendasid õpilased tõsist kahjutunnet, et ühine aeg nii kiiresti otsa sai ja avaldasid lootust, et ehk avaneb neil taas teinekord sarnane võimalus.

Tore oli ja suured tänud minu poolt samuti, lisaks valgetele ilusatele roosidele sain 2 uut toredat inimest enda tutvusringkonda 🙂

Natuke pildimaterjali ka.

Uute kohtumisteni

Marika

Seikluskohvik